http://www.ulme.ee Arvustused ulmekirjanduse BAASis. et http://www.ulme.ee/BAAS/Quo-vadis-Francisco-Johannes-Koit-4 http://www.ulme.ee/BAAS/Quo-vadis-Francisco-Johannes-Koit-4 Mulle see jutt meeldis. Just preestri hingepiinade tõttu, mis olid üsna usutavalt ja põhjendavalt välja toodud. Religioon siin tõepoolest väga suurt rolli ei mänginud. Pigem peategelase eetilised ja moraalsed veendumused. Lõpp muidugi jäi natuke lahjaks. Ootasin midagi põhjapanevamat, raputavamat. Mida ei olnud, seda ei olnud. Sellepärast ka ainult neli Thu, 17 May 2012 11:50:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Lauri-Lukas-4 http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Lauri-Lukas-4 Ma olen nõus absoluutselt kõikide eelarvustajatega, kamba peale kokku on selle lühiromaani head ja vead kenasti välja toodud. Vigadest rääkides oli minu jaoks põhiline see, et lühiromaan on küll mõnusalt ühe hingetõmbega läbitav, kuidagi aga ei haaranud nii jäägitult kaasa kui oleks võinud. Põhjuseks võib olla just see Jyrka poolt mainitud teatav romantiline psühhologism, mis seda kiretust ja hingetust hard sf`ist eristab, Martin minu teada tõsiteaduslikku hard sf`i (loe: rauakolu ja vidinad tulevikus kosmoses) polegi kirjutanud, ikka on miski humanitaarne mõõde asjal juures. Ruumeti jutu täienduseks tundus jutt minugi meelest otse suurepäraselt Revelation Space`i sarjaga ühinevat, üsna sama tooniline ja veider - kummalised tegelased sobiksid teineteist täiendama väga hästi. Lühiromaan on tegelikult mõnus formaat. Sellist 100+ leheküljelist asja pole tulevikus sugugi raske aeg-ajalt üle lugeda. Hea leid "Orpheuse Raamatukogult", kiidan! Hindeks kõva "neli". Thu, 17 May 2012 06:40:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Ekskursija-v-ad-Raux-1 http://www.ulme.ee/BAAS/Ekskursija-v-ad-Raux-1 See arvustus on mõeldud hoiatusena. Nimelt autoriks olev Roman Zlotnikov EI OLE mitte kõrgelt koteeritud vene ulmekirjanik, vaid kõigest tema nimekaim. Vahet saab teha isanime pidi -- tuntud mehel on selleks Valeri, sellel siin Grigori. Aga esikaanel noid ju ei mainita. Tulevikumaailmas on moes ajalooline turism, kus tahtjaid viiakse ajas tagasi konkreetsesse kohta ja kuupäeva. Vältimaks ajaloo muutmist ja turisti sekkumist, viibivad nood kohal nö nähtamatuna (jätan täpsema selgituse siin ära). Ootamatult ühel ajarännul tehnilise tõrke tõttu sattuvad turistid aga reaalselt ja füüsiliselt oma valitud sihtkohta. Kuna tuur veedab 3 päeva Mauthauseni koonduslaagris enne selle likvideerimist ja seejärel teist samapalju Vladimiri linnas vahetult enne selle mongoli hordide kätte langemist, siis saavad turistid oma raha eest ikka kõike küllaga kätte ja omal nahal tunda. Üllatav, et mõni peale säherdusest hakklihamasinast läbikäimist veel enam-vähem ühes tükkis tagasigi jõuab... Vere ja vägivalla pritsimisega tagasi ei hoita. Paraku on see ka teose Achilleuse kannaks -- action toimib -- ja ongi kõik. Aga eks võitluses ellujäämise nimel ongi kõik muu ju üsna tähtsusetu. Miks 1? Sest loogikaauke tundub liiga palju olema. Näiteks seisad vööni lumes ja mongolid ründavad äkki laial rindel galoppis?!? A mine sa neid mongolite hobuseid tea, eksju... Pikalt kirjeldatakse kõigi surmasaavate isikute raskusi, aga lõpuks ellujääva blondiini ehk tuuri giidi üleelamistest ei ole tegelikult üldse midagi. Lõpp saabub nii äkitselt nagu oleks paar viimast peatükki lihtsalt puudu. Ja siis muidugi on veel see fraas(tsiteerin): "Miks? Võtkem või Stalini GULAG. Samuti totalitaarne riik, ent Liidus vähemalt tagati (kui võimalik) tingimused, et vangid mitte ei sureks, vaid töötaks, olgugi et okastraadi taga, ja tooks riigile kasu." Thu, 17 May 2012 06:10:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/The-Far-Shore-of-Time-Urmas-Roolaid-3 http://www.ulme.ee/BAAS/The-Far-Shore-of-Time-Urmas-Roolaid-3 See osa polnud õnneks nii hull kui eelmine. Kui inimesed esimeses osas Maale põgenesid, siis selle käigus tegid tulnukad Dannermanist järjekordne koopia, seekord olid tulnukateks siis horchid ja mehe see koopia on jälle seal tagasi, kust põgenemine algas. No ja kõik kordub, ainult et ülekuulajateks ja uurijateks on seekord horchid. Järgneb mitmeid päris huvitavaid seiklusi, kuni ka see Dannerman Maale jõuab. Ja mis järgneb? Lugege mu arvamust sarja teise raamatu ja NBI kohta. Sest kuhu mujale, kui NBI kätte ta ikka satub, või tähendab kuhu ta agendina ikka mujale läheb. Aga vähemalt see Dannerman ilmutab lõpuks mõningaid iseseisva mõtlemise algeid. Asjaks seegi. Ning muidugi ei pääse ka Pohl tollest „jänkid maailma päästmas” sündroomist. Nii kui mõnele raamatutegelasele see hoog peale tuleb (siin siis Dannermanile), nii kaob tal igasugune loogiliselt mõtlemise võime täielikult ja järele jääb vaid sundmõte. Ja et tegu on raamatu(te)ga, siis alati see päästmine muidugi lõpuks ka õnnestub. Kuigi kirjutatu usutavus kannatab kõvasti. Raamatu finaal on aga tõesti hale. USA presidendiga, kes on kui mingi hea jõuluvana: lahke, kõikemõistev, kes pai teeb ning südamlikult natuke ka tarkusesõnu jagab... jumal küll, härra Pohl, oli nüüd siis sellist asja sarja lõpetuseks vaja?! Mul oli juba kujunemas arvamus, et neljakese võib raamatule ju teatud mööndustega anda... ja nende mõne viimase leheküljega kukkus mu hinnang suure kolinaga kolmele. Wed, 16 May 2012 11:20:06 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/The-Siege-of-Eternity-Urmas-Roolaid-2 http://www.ulme.ee/BAAS/The-Siege-of-Eternity-Urmas-Roolaid-2 Peale eelmist osa arvasin, et ega see sari igavamaks ikka enam minna ei saa. Sai küll. Autor tuli sellega lõdva käega toime. Kogu eelmise osa põgenenud vangidepunt pluss veel kolm tulnukat jõuavad Maale. Jänkid panevad kogu seltskonnale käpa peale ja kohe läheb lahti suur salatsemine. Kõike muidugi varjata ei saa, aga mida vähegi võimalik, seda üritatakse. No ja kogu raamat räägibki praktiliselt sellest, mida NBI (National Bureau of Investigation, endine FBI) saabunutega teeb, kusjuures jänkide põhimure pole mitte Maad ähvardava otsese ohuga seotud, vaid see, kuidas teiste riikide eest võimalikult palju infot varjata ja võimalikult palju tulnukate tehnikat enda valdusesse saada-jätta. Ma arvan, et poleks vaja kirjutada ulmekat sellest, mida vastavad organid kaelasadanud tulnukatega või kusagil kosmose teises servas vangis olnud inimestega teevad. Niipalju kui ma muid raamatuid lugenud olen (ma ei pea silmas ulmet) ja meediast olen infot saanud, siis ilmselt NBI(FBI) tänapäeva reaalsuses täpselt nii tegutsebki ja seda oskab tänapäeval iga mõtlev inimene ette kujutada. Seda ettekujutust ulmeks nimetada... no mis ulme see on? Lugemine tollest NBI tegevusest ja endiste vangide koostööst nendega ei meeldinud mulle põrmugi; lihtsalt igav ja vastik. Inimesed olid kui mõtlemisvõimetu lambakari selle NBI käes. Muudkui aga täitsid käske ja vist arvasid, et nii peabki olema. Ma kaalusin juba raamatu ühega hindamist, aga üks koht päästis ta sellisest saatusest ja hindeks tuleb 2. Nimelt on raamatus lause sellest, kuidas Eesti ÜRO-s nõuab, et USA tulnukate tehnoloogiat ja tulnukate infot ka väikeriikidega jagaks. Vot see on juba ulme, Eesti võtab ÜRO-s USA vastu sõna! Ja ühtlasi ka raamatu parim (ning vist ainus) naljakoht. See pani mind hinnet ühe punkti võrra tõstma. Wed, 16 May 2012 11:20:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/The-Other-End-of-Time-Urmas-Roolaid-4 http://www.ulme.ee/BAAS/The-Other-End-of-Time-Urmas-Roolaid-4 Raamatu sisu saab üsna lühidalt kokku võtta. Aasta on 2031. Ühes mahajäetud orbitaaljaamas toimub midagi veidrat. Kuigi majandusraskuste tõttu kosmoses enam eriti ei käida, läheb jaama omanik siiski väikese grupi inimestega asja uurima. Jaamas võetakse nad end seal sisse seadnud tulnukate poolt vangi. Tulnukad viivad nad kuhugi, kopeerivad neid, uurivad, teevad koopiatega inimkatseid. Mingid teised tulnukad ründavad vangistajaid. Vangid kasutavad segadust... Aga asja point väidetakse olevat kunagi saabuvas eshatonis – vähemalt tulnukad näivad sellesse uskuvat. Ühesõnaga käis Suur Pauk, Universum hakkas paisuma, siis tõmbub Universum uuesti kokku kuni Suure Paugu aegsele tasemele ja kõik kunagi Universumis elanud mõistuslikud olendid ärkavad igavesele õnnelikule elule. Seega sama mis Piibli Paradiis. Ning see kõigi olendite elluärkamine ja igavene paradiis ongi eshaton. No ja nüüd kaks tulnukateleeri Universumis võitlevad, kumb neist hakkab seda Eshatoni valitsema! (Kuramus, paradiisis tahab ka keegi su kukil elada...). Nii et selles raamatus olnud info põhjal ei sobi kumbki sõdivatest pooltest just positiivsete kangelaste rolli. Tegu on kui mingi usuvoolu kahe võitleva rühmaga, ja sõda peavad tulnukad ka keskaegse kirikuna oma ristiretkedel. Kes pole meie poolt, kes tahab, et ta rahule jäetaks, on meie vastu ja tuleb hävitada. Ja nii käib see hävitamine planeetide-planeedisüsteemide kaupa. Peaaegu pool raamatust on inimeste vangisoleku kirjeldus, kus tegevust on minimaalselt ja mis on minu arvates üsna tüütu ja liiga pikk. Ka raamatu algus on suhteliselt veniv. Lühihinnang: ei midagi erilist. Lugeda võib, vaimustust ei ärata. Nõrk neli. Wed, 16 May 2012 11:10:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Long-Live-the-Kejwa-Raul-Sulbi-2 http://www.ulme.ee/BAAS/Long-Live-the-Kejwa-Raul-Sulbi-2 «Elagu Kejwa» on üsna kehv ja ettearvatava puändiga jutt. Ning kogumikus «In the Beginning» on sellest 8-leheküljelisest palast märksa huvitavam loole eelnev 4-leheküljeline memuaarkild, milles kirjanik räägib pikalt oma tutvumisest ulmekirjanike Randall Garretti ja Harlan Ellisoniga ning sellest, kuidas õieti Garrett oligi see, kes Silverbergi karjäärile käigu sisse andis. Just Garrett tegi nooremale ametivennale selgeks, et jäädes toimetajate jaoks vaid ilma näota nimeks, kelle kaastööd pidevalt toimetuste postkaste ummistavad, pole tal lootustki oma profikirjaniku karjääri käima saada, vaid et tal tuleb hakata mööda toimetusi käima ning toimetajatega isiklikult tuttavaks-sõbraks saama. Silverberg meenutab, et temast ja Garrettist sai ebatüüpilisemaid kirjanduslikke tandemeid: Garrett oli laisk, korratu, distsipliinitundeta, ebausaldusväärne joodik ning Silverberg oli ambitsioonikas, kordaarmastav, igavalt lugupeetud, väärikas ja metsikult töödrügav tüpaaž. Lisaks kurdab Silverberg, et kuigi klaasike alkoholi siin ja seal talle täitsa meeldib, oli ja on tema füsioloogia selline, mis ei lasegi tal ennast korralikult umbe juua, palju varem, juba joomise ajal hakkab tal lihtsalt väga halb. Vaene mees. Aga nende kirjanduslik tandem varjunime all Robert Randall töötas, kuna nad täiendasid üksteist: Garrettil oli teaduslik haridus, Silverbergil kirjandusalane, Garrett jagas asjade tehnoloogilist külge ning oli hea süžeede väljamõtleja, Silverberg jälle oli juba siis üle keskmise hea stilist ning suutis luua huvitavaid tegelaskujusid. Samuti oli Silverberg erakordselt kiire kirjutaja, kes suutis ühe trükimasina taha istumisega toota lühijutu ja niimoodi mitu korda nädalas. Ka Garrett oli kiire, meenutab Silverberg, aga ainult siis, kui ta suutis jääda kaineks piisavalt pikaks ajaks, et mingi tekst ära lõpetada :) Samas odavas hotellis tuba üüriv keegi Harlan Ellison oli selle koostöö peale kaunis solvunud, kuna just tema viis Garretti-Silverbergi kokku ning kutsus esimese selle New Yorki kolimise järel sinna elama ning lootis ilmselt, et just tema peaks seal tandemis olema. Igatahes. Lisaks kõigele oli Randall Garrett piisavalt ambitsioonikas. Tema initsiatiivil hakkasid nad Silverbergiga visandama kolmeosalise järjejutuna ilmuvat romaani, mille lootsid müüa John W. Campbelli ajakirjale Astounding. Nad konstrueerisid loo kõiki Campbelli lemmikteemasid ja -võtteid silmas pidades ning kui nad olid teksti selgroo valmis saanud, tegi Garrett Silverbergile täiesti ootamatu ja ehmatava ettepaneku, et nüüd lähevad nad Astoundingu toimetusse ja räägivad oma ideest Campbellile. Noor autor oli arvanud, et asja aetakse tavakombel läbi agentuuri ja siis läheb, nagu läheb. Igatahes vedas ühel 1955. aasta suvehommikul Garrett Silverbergi endaga kaasa ja nii tutvuski ta Suure Ajakirjatoimetaja John W. Campbelliga, Kuldajastu Arhitektiga. Campbellile nende idee meeldis, ta tegi omalt poolt parandusi, soovitas romaani asemel jutustuste sarja ning nende järgmisel kohtumisel augustis 1955 luges nende silme all toimetuses sarja esimese jutustuse läbi ning ostis selle käigupealt. Silverberg meenutab, et oli paljast faktist, et oli just müünud midagi Astoundingule, niivõrd hämmingus, et ei saanudki tol ööl und. Igatahes tutvustas Garrett Silverbergi ka teistele olulisematele ajakirjatoimetajatele: Amazingu Howard Browne’ile, Future’ Bob Lowndesile, Infinity Larry Shaw’le jt. Augustis 1955 tutvus ta Clevelandis World Science Fiction Conventionil William L. Hamlinguga, kellele oli juba jutte müünud ja nii ta läks... Juunis 1955 kirjutatud lugu «Elagu Kejwa», mille Silverberg müüs ajakirja Amazing Stories toimetajale Howard Browne’ile, räägib sellest, kuidas kellegi Steve Craydeni, kes on kuulus seepoolest, et alati täbaraist olukordist kuidagi välja suudab tulla, kosmoselaev teeb hädamaandumise tundmatule Maa-tüüpi planeedile, kus avastab eest tulnukad, kes teda Kejwa’ks kutsuma hakkavad, teda ohtralt parima toiduga nuumama hakkavad, parima onni peavarjuks annavad ning ilusaima tüdruku oma hõimust ööseks talle tarvitamiseks lubavad. Mees arvab, et teda peetakse mingit sorti jumalaks ning on eluga igati rahul. Häda on vaid selles, et tema purunenud laeva mõttekonverter on samuti viga saanud ja ei taha korralikult töötada. Lõpuks saab mees tüdruku peenikeste sõrmede abiga (sic! ohh, mis keeruline aparaat...) konverteri tööle ning teeb enda jaoks ebameeldiva ning peatsest lõplikust lahendusest rääkiva avastuse. Häda on vaid selles, et kõik lugejad on selle avastuse juba ammu enne Craydenit ära teinud ja haigutavad. Vilets sooritus. Tue, 15 May 2012 23:50:06 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Yokel-with-Portfolio-Raul-Sulbi-3 http://www.ulme.ee/BAAS/Yokel-with-Portfolio-Raul-Sulbi-3 «Mats portfelliga» jutustab loo kaugelt kolkaplaneedilt Traskilt inimtsivilisatsiooni südamesse Maale tulnud Kalainnenist, kes on teele lähetatud oma maailma saadikuna, et hankida Maalt tehnoloogilist abi oma mahajäänud ääremaailma järeleaitamiseks ja tehnilisele arengule hoo sisseandmiseks. Maale jõudes ootab teda ees aga maksimaalselt ükskõikne vastuvõtt: kui teda lennujaama intervjueerima tulnud ajakirjanik avastab, et Traskilt on Maale saabunud siiski kõigest selle tähesüsteemi inimrassi esindaja, aga mitte pisema dinosauruse moodi reptiilne tulnukas, kaotab ta mehe vastu momentaalselt huvi. Ka ei kanna erilist vilja Kalainneni katsed pääseda kolooniate ministri vastuvõtule, et oma abipalve edastada. Omaarust moodsaimat riietust ja trendikat soengut omav Kalainnen avastab hoopis, et tema väljanägemine on ajast ja arust, tänaval näitavad newyorklased tema peale näpuga, naeravad ja pilkavad maakaks. Kummalise juhuse tõttu on aga New Yorgi loomaaiast just samal ajal põgenema pääsenud ohtlik elukas bruug. Või noh, ta vähemalt näib ja tundub kõigile maalastele väga ohtlik... «Mats portfelliga» on Silverbergi neljas avaldatud jutt ja kolmas, mille müüs maha ta värske kirjandusagent Scott Meredith. Suurmeister meenutab, et 1953. aastal Columbia ülikooli 18-aastase tudengina hakkas ta oma esimesi kirjatöid müüma: artikkel SF fändomist, teismelistele mõeldud romaan ning esimene lühijutt šoti ulmeajakirjale Nebula (debüütjutt «Gorgo planeet») ning selle pagasi pealt õnnestus tal pääseda hiljuti loodud Scott Meredith Literary Agency esindatavate autorite hulka. Agentuuri kuulsaimad kliendid tollal olid Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Jack Vance ja samuti oma loometee alguses olev Philip K. Dick. Silverberg lootis, et selliste kuulsate nimede tuules hakkavad temagi lood ajakirjades hästi kaubaks minema. Alguses nii aga ei juhtunud, kuna ilmnes, et ta pidi ajakirjatoimetajate silmis just nendesamade kuulsamate nimedega konkureerima hakkama. Igatahes õnnestus agendil juunis 1954 müüa maha autori teine jutt «Vaikne koloonia» ning veebruaris 1955 kolmas jutt «Marslane». Mõlemad olid üpris lühikesed jutud ning Silverberg sai nende eest kokku vaid 40 dollarit ja 50 senti. Kolmadal agendi kaudu müüdud jutul, selsamal palal «Mats portfelliga», õnnestus oma kodu leida mais 1955, kui selle ostis ajakirja Imagination toimetaja William L. Hamling, kes oli kolm kuud varem ostnud ka «Marslase». Imagination oli pretensioonitu väike ajakiri, mis maksis vähe ja avaldas tuntud kirjanike (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Damon Knight jt) kehvemaid lugusid, mida neil ei õnnestunud tippajakirjadele müüa. Silverberg on meenutanud, et kirjutas «Matsi portfelliga» pidades silmas Tony Boucheri Fantasy & Science Fictionit või H. L. Goldi Galaxy’t, kuid ilmselt mõistis tema agent loo kvaliteeti paremini, sest pakkus seda kohe Hamlingile, kes ostiski teksti 55 dollari eest. Lugu ilmus Imaginationi värskelt asutatud sõsarajakirjas Imaginative Tales novembris 1955 ning Silverberg leidis pool sajandit hiljem seda esmakordselt taasavaldades, et häbeneda pole midagi. Ega polegi. Tue, 15 May 2012 23:50:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Joel-Jans-5 http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Joel-Jans-5 Martin võiks lõpetada enda ande raiskamise pseudokeskaegsete teleseepide peale ning keskendudagi korralikule sci-fi teemale. Fantaasia lippab tal kohutavalt hästi. Tue, 15 May 2012 15:40:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/The-Iron-Jackal-Lauri-Lukas-3 http://www.ulme.ee/BAAS/The-Iron-Jackal-Lauri-Lukas-3 See hinne aurupungi triloogia kolmandale köitele (triloogia siis hetkel; lõpuosas ilmnenud uute asjaolude valguses võib ja küllap lähebki see sari edukalt edasi) väljendab tegelikult mu rahulolematust Woodingu valitud stiilile. Ketty Jay esimeses osas "Retribution Falls" pandi mängureeglid paika, loodi aurupunklik maailm, pandi sinna tegelased ning tegevus läks käima. Teises köites, "The Black Lung Captain" ei ilmnenud olulisi täiendusi, tegelikult oli teine osa pigem esimese osa teine pool. Ja nüüd siis kolmas, mis suht osavalt näitab Darien Frey ja tema lendava laeva meeskonna tegemisi-toimetusi, maailma kui sellist aga ei valgusta rohkem mitte ruutsentimeetritki. Tihe aurupunklik action mis aga algab täpselt samas kohas kus lõpeb. Vahepealsed 476 lehekülge on küll väga huvitavad, aga jätavad mulje kunstiväärtuste nautimisest tikutule paistel - nautida saab ainult seda kohta kuhu tiku valgus paistab ja ülejäänud osa suhtes valitseb pimedus. Mulle see ei meeldinud, sellest ka hinne. Muidu väga nuriseda ei saa, kvaliteetne meelelahutus, huvitav ja põnev jne. Ainult et kindlasti ei maksa seda lugeda neil, kes ilmtingimata igast teosest mingit elu mõtet otsivad - siin seda pole, on ainult huvitav seiklusjutt. Tue, 15 May 2012 11:10:05 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Heretics-of-Dune-Joel-Jans-1 http://www.ulme.ee/BAAS/Heretics-of-Dune-Joel-Jans-1 Ühesõnaga hakkan juba taga igatsema esimeste järgede öko-smöko mahepõllumajandust. Vähemalt polnud neis sellist sofcore porri. Tue, 15 May 2012 09:30:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Altered-Carbon-Ats-Miller-4 http://www.ulme.ee/BAAS/Altered-Carbon-Ats-Miller-4 Lõpetasin mõne päeva eest autori (hetkel) viimase (2008 kirjutatud) romaani ja sain eraviisilise vihje, et alustasin autori lugemist valest otsast. Noh, nüüd ma siis proovisin teisest otsast. Kogumulje autorist -- käib kah. Ma ei hakka peatuma raamatu sisul, sest peaaegu kõik aspektid on eespool ära räägitud. Mõneti mulle meeldis see, et kusagil raamatu keskel taandub krimilugu teisejärguliseks ja minu jaoks muutub raamatu huvitavamaks -- autor hakkab kiiremas tempos sisse tooma maailma kirjeldusi. Hinne tuleb kokku kahest asjast -- ühelt poolt oli päris põnev, teiselt poolt aga jätab autor palju huvitavaid võimalusi kasutamata ja raamatus on vähemalt 3-4 kohta (eriti lõpp), mille oleks saanud tugevasti kokku tõmmata.Ma ei loe ühtki raamatut ainult žanrimääratluse järgi, ja kui raamat on hea, siis minupärast võidakse seda ka horroriks pidada, ega see ei sega. Tõtt-öelda olin üllatunud, leides siit eest nii palju arvustusi... Ütleme, mulle meeldis, et maailma loogika töötas alguses samamoodi kui lõpus -- asi oli paigas. Mulle meeldis, et seal polnud läbinisti häid ega läbinisti halbu (kui üks välja arvata) tegelasi. Mulle meeldis, et autor oli natuke vaevunud mõtlema, ette kujutama ja ka läbi terve teksti korralikult kirja panema sellise kehast kehasse hüppamisega kaasnevad efektid. Mulle ei meeldinud seesama loogikaauk, millele vihjab üks eelarvustaja ja ma pakkusin endale raamatu alguses välja kaks võimalust, kuidas lugu laheneb ja üks -- minu arust vähem intrigeerivam, labasem -- osutus õigeks.Noh, aga lugemist ei kahetse, kuigi mingit erilist sädet või elamust siin küll ei olnud. Tavaline, loetav. Mon, 14 May 2012 17:00:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Ostatnie-zyczenie-Aasa-Tamm-1 http://www.ulme.ee/BAAS/Ostatnie-zyczenie-Aasa-Tamm-1 Vaimult haigete laste raamatuga. ILGE JAMA! Sun, 13 May 2012 05:40:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Royal-Assassin-Must-Kass-1 http://www.ulme.ee/BAAS/Royal-Assassin-Must-Kass-1 Nutt & Hala. Ehk, kaasaegsemat meemi kasutades, go cry emo kid. Kui mõned asjatundjad peavad ulme vanimaks, tähtsaimaks jne osaks õudukaid, siis peavoolu kirjanduse kaugemas minevikus on samasugusel kohal halekirjandus. (Kui toksida guuglisse märksõna "Vaga Jenoweva", peaks üks esimesi linke viima rahvusraamatukogu leheküljele, kus sellest näidete kaudu piisava ülevaate saab.) Halekirjandus peaks olema ammendatud ja kadunud nähtus, kuid igasugune kõnts kerkib vahel ootamatutes kohtades jälle välja. Ulmega on sellel õnneks vähe kokkupuuteid ning need leiavad aset peamiselt Hollywoodis. Teate ju küll, poolteist tundi jagatakse õõvastavaid vihjeid, siis saab umbes seitse miljardit inimest visuaalselt veenval moel otsa – aga kogenud vaataja teab südamepõhjas ometi, et lõpuks pääsevad plondiin, neeger ja koer siiski eluga. Nagu ma juba esimese osa puhul märkisin, ei ole Hobbi meestegelased kuigi usutavad. Paraku ei teki sellest ka koomilist efekti. Paarile valele eeldusele ehitatud jama muudkui kasvab ja kasvab, halekirjanduse reeglitest kenasti kinni pidades. Juba ammu pole nii ilget kõntsa lugenud. Sat, 12 May 2012 22:00:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Professor-Lillepooli-kroonika-Lauri-Lukas-3 http://www.ulme.ee/BAAS/Professor-Lillepooli-kroonika-Lauri-Lukas-3 Mul oli sellest raamatust kuidagi parem mulje jäänud. Ülelugemine paljastas roosaka jampsi. Nagu eelarvustajadki on märkinud, kuulub raamat ulme alla eelkõige tolle alternatiivajaloolise Nõukogude Eesti tõttu, mis kõige vähemalgi määral ei meenuta 70ndate sotsialistlikku reaalsust. Selle 35 aastat merel hulpinud paadi lugu oli ka veidi kahtlane. Aga jah, revolutsioonilised meremehed ja salapärased koopad...Lõpp oli raamatu juures veel see kõige nirum koht, mu maitse jaoks oli liiga paksult punast värvi pandud, aga küllap see on kirjutamisaastale ja ajajärgule omane. Üldiselt - selle raamatu "parim enne" on ammuilma ületatud, võimaluse korral vältige, või siis lugege aga teatava eelhäälestatusega. Nõrgapoolne "kolm". Sat, 12 May 2012 21:00:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Kristjan-Ruumet-4 http://www.ulme.ee/BAAS/Nightflyers-Kristjan-Ruumet-4 Oleks siin tegemist olnud näiteks Alistair Reynoldsi "The Revelation Space Universe"-sse surutud jutustusega, (kuhu ta tegelikult ilma suurema vaevata sobituks), siis saaks see lühiromaan hindeks "5" Fri, 11 May 2012 14:20:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Hunt-the-Space-Witch%21-Raul-Sulbi-5 http://www.ulme.ee/BAAS/Hunt-the-Space-Witch%21-Raul-Sulbi-5 Kirjastuses Paizo, mis omandas mõne aasta eest kaubamärgi Planet Stories, välja antud Robert Silverbergi kogumik «Hunt the Space-Witch!» ei koosne lugudest, mille noor Silverberg avaldas selles legendaarses pulpajakirjas. Seda sel lihtsal põhjusel, et ajakiri lõpetas ilmumise umbes samaaegselt, kui noor Silverberg kirjandusturule sisenes. Küll meenutab aga Silverberg kogumiku eessõnas härdusega oma esimest Planet Storiesi numbrit, mille kaanel ilutsesid 14-aastase nooruki jaoks ideaalsed pealkirjad: «Tulemõõk», «Orjastatud universum», «Veenuse nõiatar» jne. Ajakirja kaubamärgiks oli avaldada tegevusrohkeid seikluslugusid värvikates võõrastes maailmades, minevikus ja tulevikus, tehnoloogiliselt arenenud ja muinasaegsele tasemele langenud dekadentlikel planeetidel. Igatahes ei jõudnud Silverberg sellesse oma lapsepõlve lemmikajakirja lugusid pakkuda: väljaanne pandi kinni. Nii et kui ühel 1956. aasta suvepäeval ütles ajakirja Infinity Science Fiction toimetaja Larry T. Shaw, kellele noor autor oli hakanud regulaarselt kaastöid müüma, et nende kirjastusel on plaan ajakiri Planet Stories taas ellu äratada – küll teise nime all, kuna Planeti kaubamärk kuulus endiselt teisele kirjastusele, ning küsis Silverbergilt, kas viimasel on soov hakata selle väljaande jaoks kosmoseseiklusi kirjutama, võite vist vastust aimata. Nii koosnebki käesolev kogumik ajakirjale Science Fiction Adventures kirjutatud seiklusulme valda kuuluvaist jutustustest, kuigi viimased kaks neist ilmusid juba ajakirjas Infinity, kuna SF Adventures pandi 1958. aastal ajakirjabuumi lõpus kinni. Oluline on seda 1956-1958 ilmunud ajakirja (kokku 12 numbrit) mitte ajada segamini 1952-1954 ilmunud samanimelise ajakirjaga (kokku 9 numbrit), mida toimetasid ulmekirjanikud Lester del Rey ja Harry Harrison, ning brittide samanimelise ajakirjaga (kokku 32 numbrit), mis alustas 1958. aastal ameeriklaste ajakirja briti versioonina, avaldades juba ookeani läänekaldal ilmunud materjali, kuid jätkas pärast ameerika ema-väljaande lõppu E. John Carnelli toimetajakäe all kuni 1963. aastani algupärase seiklusulme ajakirjana. Silverberg on meenutanud, et temalt ilmus midagi igas ajakirja numbris, teinekord oligi pea terve number erinevate varjunimede all Silverbergi täis kirjutatud. Kohe ajakirja avanumbris septembris 1956 oli tema sulest pärit umbes 50% numbri mahust, veel avaldati seal kosmoseooperite kuninga Edmond Hamiltoni lühiromaan ja kellegi algaja Harlan Ellisoni 3-leheküljeline laast. Mõeldes sellele, mida seostatakse säärase seiklusulmega (valemi järgi kirjutatud stampide küüsis vaevlevad ühetaolised seikluslood), oli seda üllatavam nende kaante vahelt leida erakordselt üllatavate süžeepööretega ja stambivabu lugusid. Seda, et need lood on äärmiselt värvikad, fantaasiarikkad, põnevad teadsin ma oodata küll. Arvustajad lääne blogosfääris on tõmmanud paralleeli, et nende lapsepõlves tõi sedasorti siiralt süüdimatud ja lahedad kosmoseseiklused tagasi eetrisse (ja muutis need täiesti juhuslikult põlvkonda defineerivaks ülemaailmseks fenomeniks) keegi George Lucas oma filmisarjaga «Tähesõjad». Silverberg ise rõhutab selles ja ühes teises sama perioodi seiklusulmet koondavas valikkogus korduvalt, et lugeja ei leia siit poeetilist keelekasutust või sügavaid mõtisklusi inimeseks olemisest, samuti mitte tema kui noore ja ambitsioonika autori suurt ja originaalset omapanust ulmežanri arengusse. Kirjanik rõhutab, et kirjutas need lood üüri ja muude igapäevaste väljaminekute tasumiseks raha saamiseks ning samuti puhtalt lõbu pärast, kuna just selliseid lugusid oli ta lapsest peale soovinud (ka) kirjutada. Seda kummalisem on, et need pretensioonitud seikluslood on tihti märksa originaalsemad, põhjalikumalt välja töötatud süžee, tegelaste ja maailmadega kui kirjaniku sama perioodi kunstiambitsiooniga tekstid, mida võib leida kogumikust «The Road to Nightfall». Pigem tunduvad nood lood olevat kui skemaatilised ja elutud harjutused balletikooli peegelsaalis seinaäärsest torust kinni hoides. Need lood siin on aga julged, ilma pretensiooni ja ambitsiooniga, neid on mõnus ja hämmastavalt värske lugeda isegi aastal 2012. Fri, 11 May 2012 13:10:05 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Catching-Fire-Mai-Mesilane-4 http://www.ulme.ee/BAAS/Catching-Fire-Mai-Mesilane-4 Ühe lehma kaks korda lüpsmine tundub tiba alatu hollivuudiliku võttena... Samas oli ladus lugemine ja piisavalt kaasakiskuv, et anda neli miinus. Fri, 11 May 2012 07:40:06 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/The-Steam-Driven-Boy-Lauri-Lukas-5 http://www.ulme.ee/BAAS/The-Steam-Driven-Boy-Lauri-Lukas-5 Hämmastav! Aurupunk enne aurupunki. Nagu pealkirjastki aru saada, on tegelasteks auru jõul tegutsevad automaatonid, tegelikult mitte ainult üks, vaid terve hulk. Lisaks aurule ja pungile on selles lühikeses loos ajas rändamist ja kloonimist. Oma ajuvabaduse ja suht lõbusa pedaali põhja vajutamise poolest kargas võrdluseks veel silme ette Heinleini "All You Zombies...", ses mõttes et mina küll päris täpselt aru ei saanud, kes täpselt kelle isa oli ja kes kus ajas keda kloonis ja keda aurujõul automaatonid asendama pidid. Aga sest pole midagi: ma loen selle ülilaheda jutu kohe uuesti läbi. Kindel "viis". Thu, 10 May 2012 18:40:04 GMT http://www.ulme.ee/BAAS/Mistborn-The-Hero-of-Ages-Pronto-5 http://www.ulme.ee/BAAS/Mistborn-The-Hero-of-Ages-Pronto-5 Brandon Sandersoni Mistborni triloogia kolmas raamat, "The Hero of Ages", jätkab väikese ajalisele pausile vaatamata enam-vähem sellest kohast kuhu kolmas pooleli jäi. Sanderson, tundub, on ka ise aru saanud et poliitika ja majandus ei ole päris tema tassike teed ning on suundunud tagasi valdkonda, kus ta ennast koduselt tunneb -- karakterid, maailm, maagia. Ning loomulikul oma koduväljakul talle naljalt võrdset ei leia, kindel viis. Nagu selles triloogias kombeks, on lugu viimase raamatu alguses juba mitu korda pea peale pööratud ning kolmas osa jätkab samas vaimus. Lisaks astuvad kulisside tagant välja tegelikud nööritõmbajad, paljastuvad aastatuhandete tagused saladused ning maailm saab kannatada globaalsel tasemel. Kolmandast raamatust selgub ka see, et triloogia iga raamat lahkab sügavuti metallidega seotud maagia erinevaid tahke. Esimene räägib metallimaagidest, kes omavad võimet põletada metalle ja saavutada läbi selle soovitud tulemusi. Teise raamatu vedavaks teemaks on Hoidjad, kes suudavad oma füüsilisi ja vaimseid võimeid salvestada metallidesse ja siis hiljem neid vajaduse korral kasutada. Kolmanda raamatu läbivaks teema on veremetallurgia -- selgub, et spetsiaalseid metallvardaid kasutades on võimalik ühe inimese võimeid teistele üle kanda, hävitades küll originaali kuid lisades osa võetud võimest saajale. Kuid selgub ka see, et lisaks uuetele võimetele saab saaja omale kauba peale midagi üsna ebameeldivat. Triloogia lõpuks võib öelda veel niipalju, et tegemist on triloogiate triloogia esimese triloogia viimase raamatuga. Vaheloona ilmub juba viktoriaanlikus ajastus toimuv "The Alloy of Law", mis on eraldiseisev raamat ning eellugu järgmisele triloogiale. Thu, 10 May 2012 15:30:04 GMT